Kõnelused tiigriga.

Maari viimne ohe

Vend saatis mulle fotod Eesti raagus metsadest koos paari ilvesega halli puu otsas nõutu näoga vahtimas ja see tundus maailma kõige ilusam vaatepilt….kuigi siin on ilm nagu juulis ja maastikud nagu mesinädalate reisil.

Siin ei tea ju ikkagi keegi, misasi on Eesti. Ja seega ei tea ka keegi, mille järele ja miks ma igatsen. Üks tänaval kohatud füüsikaõpetaja ütles, et tema teab Eestit, aga ainult seetõttu, et riikide alfabeetilises nimistus on Eesti Eritrea ja Etioopia vahel.

Pean kindlasti Etioopiasse tagasi tulema, palju kuulsaid ja vähem kuulsaid vaatamisväärsusi jäi nägemata: Lalibela kivist raiutud kirikud maa sees, Tigrai kaljukirikud ja klooster, mis on niisuguse kaljurahnu tippu ehitatud, et sinna saab ainult end köiega vinnates, Danakili loodus, Babille kaameliturg.

Aga nüüd polegi muud kui et siirdun tagasi tulevikku. (Etioopia kalendri järgi on praegu aastanumbriks 2002.) Pean taas ära harjuma, et paber visatakse tualetipotti ja mitte prügikasti, et süüa võib mõlema käega, aga veel parem variant on kahvli ja noaga, et peaaegu keegi ei usu jumalat, et iga päev ei pea liha vitsutama, et televiisoris ei ole araabiakeelseid subtiitreid, et 1,3 miljonit inimest on terve rahvas ja mitte üks linnaosa, et auto ei ole olulisem kui jalakäija.

Tänan kõiki 392 inimest, kes statistika järgi seda reisikirja lugesid ja kohtumiseni kodus!

Üks naine

Ühe naise lisaksin veel siia juurde. Emebet omab ja juhib Etioopia üht suurimat kohvi eksportivat ettevõtet. Nagu suur osa siinseid ärimehi ja - naisi, on ta ka vanglas aega veetnud. Kuigi põhjuseks oli kõigest kommunistliku režiimi ajal paaril meeleavaldusel osalemine, piinati ja peksti teda vanglas, riputati jalgupidi üles ja nii edasi. Emebeti huvitab poliitika endiselt ja mõne aasta eest kaalus ta opositsioonijõududega ühinemist, kuni ta abikaasa ta ümber veenis, öeldes, et neil on kolm last, E on pere peamine toitja ja ta ei sooviks riskeerida sellega, et ta jälle vanglasse satub.

Mul õnnestus korraldada vestlus Emebetiga ühes suuremas ajalehes, intervjuu on siin: http://en.ethiopianreporter.com/content/view/1717/

Gondar ja Harar

Käisin põhjas ja idas. Põhjas on kristlaste vana kants Gondar, idas moslemite keskus Harar.

Harar on hoolimata valgekslubjatud müüridest Etioopia kõige värvilisem linn. Seal elavad mosleminaised värvidega kokku ei hoia, nende riietus arvatakse pärinevat Indiast. Tore on see linn seetõttu, et loomad on täielikult linnaellu integreeritud. Eks Addises näeb ka tihti tänaval kitsekarja, aga Harari vanalinnas on tänavad nii kitsad, et loomadega tuleb seguneda märksa…tihedamalt. Tänaval üritab just üks kits elutoa uksest siseneda, kui mööduv tuk-tuk suure musta tossupilve õhku paiskab ja kits vaatab pahaselt ringi ning aevastab etteheitvalt! Ja kui seina ääres jalga puhkavad naised minu möödumisel ferenji üle nalja viskavad, hakkab kõrvalolev eesel ka lõbusalt hirnuma.

Hararit ümbritseb müür, mille linna valitsev emiir lasi ehitada kristlaste-moslemite sõdade ajal 16. sajandil. Aga tundub, et tänaseks päevaks on Etioopias ära sõditud – eri usutunnistusega inimesed näivad elvavat palju sõbralikumalt kooos kui Euroopas. Võib-olla on see ainult külalisele jääv mulje, aga Addiseski on moslemeid umbes pool elanikkonnast ja ei mingeid tülisid. Hommikul kostab meie ühest aknast muezzini hüüd palvele (ühe sõbra ema kaebas, et nende majale ehitati mošee nii lähedale, et tundub, nagu mulla istuks magamistoas) ja teisest aknast etioopia ortodoksse kiriku palvelaul, mõlemad algavad nii 4-5 ajal.

Gondari süsimust öö ja linna keskel kõrguv kindlus meenutavad aegu, kui etiooplased olid ise kõvad orjakaubitsejad. Kuningas Tewodros lõpetas 17. sajandil selle nalja ära, aga jäljed on päristelt kustutamata siiani. Etiooplased oma piimaga kohvi karva naha ja semiitlike näojoontega peavad end valgeteks, mitte mustanahalisteks. Omavahelistes kõnelustes kutsuvad nad teisi aafriklasi sõnaga, mis tõlkes tähendab “ori”. Seesama kuningas Tewodros aga oli üks huvitav mees. Ta armastas väga sõdida ja saatis Inglismaale kuninganna Viktoriale kirja ettepanekuga Jeruusalemm kristlastele tagasi võita. Viktoria ei võtnud aga mingi Aafrika kuninga pininat tõsiselt ja ignoreeris kirja, mispeale T vihastas ja heitis kõik Briti saadikud vangi. Viktoria saatis oma väed kohale, Tewodoros nägi lahingus, et on kaotamas ja tappis ennast enne tabamist. Britid aga koksisid lossiseintelt lahti elevandiluust ja kullast kaunistused ja tassisid need oma maale, praegugi on Briti Muuseumis väljas. Ja 40ndatel pommitasid arhiivi, kus hoiti kitsenahksel pärgamendil raamatuid ja dokumente, varemeteks.

Kohe Gondar külje all matkasin Simieni mägedes, kus nägin ahvi, kes elab ainult nendes mägedes ja kelle nimi on “veritseva südamega ahv”. Siin lehel on pilt ka - http://en.wikipedia.org/wiki/Gelada_Baboon

Bahar Dar

Bahar Dar on Etioopia Palm Springs oma palmidest pikitud tänavate ja Addisest märksa kuumema kliimaga.

Linn asub Etioopia suurima järve lõunakaldal. Tana järv on tuntud juba iidamast-aadamast: kreeklased ja egiptlased teadsid seda Pseboe ja Choloe Paluse nime all. Järve poolsaartel ja saartel on läbi aegade paiknenud erinevad pühamud, ilmselt juba enne kristluse saabumistki, praeguseks on alles ilusad ümara põhiplaaniga, seest maalingutega kaunistatud kloosrid 16. ja 17. sajandist.

Mõningad kloostrid on naistele suletud ja kui me paat ühel niisugusel saarel maabub ning mehed sidruni- ja kohvipuude vahele kaovad, üritan põõsasse pissile minna, aga läheduses hakkab suure palvesauaga preester nii hirmuäratavalt sisisema, et põgenen kiiresti teiste naiste juurde, kes kõik ühel väljaulatuval kivisel muulil päikest võtavad.

Maalingud kloostrite seintel ja legendid, millest nad jutustavad, on huvitavad. Etioopia kristlus on pika ajalooga ja eriline. Etioopia oli Armeenia järel teine riik maailmas, mis kristluse 4. sajandi algul ametlikuks religiooniks kuulutas, aga kristlus levis siia juba apostlite ajal. Ortodoksse kiriku kommetes nähakse tugevat judaismi mõju, näiteks nagu erinevad toiduga seonduvad piirangud ning poiste ümberlõikamine. Aga mõnedki lood, mis meie silme ees kloostrites lahti rulluvad, ei pärine vanast testamendist, vaid on etiooplaste omalooming.

Köögitüdrukust hertsoginnaks…või padaemandaks

Immigratsioonibüroo intervjuude tõttu olen pidanud kõik plaanitud reisid edasi lükkama. Olen tänu sellele põhjalikult tutvunud Addise seltskonnaelu kõrgemate sfääridega.

Ma ei taha võltsvagatseja olla – alguses oli muidugi huvitav käia Pierre Cardini ja Calvin Kleini ülikondadesse ning valgetesse kõvakraelistesse särkidesse riietatud Danieliga (üks asi, mille üle etiooplased ei väsi nalja heitmast, on välismaalased, kes arvavad, et maailma saab päästa halvasti riietudes) mööda luksushotellide ballisaale, elumajadeks kohandatud losse, vanu itaalia restorane, kohata kohalikke kuulsusi ja näha, kuidas siin pidutsetakse. Oli meeldiv ise vahelduseks kaunis välja näha ja galantsete džentelemenidega nalja visata. Aga esimesed märgid tüdimusest saabusid eelmisel laupäeval, kui meid oli kutsutud 800 inimesega pulma Sheratoni Lalibela ballisaali. Kohale jõudes tervitasime kõigepealt pruudi ja peigmehe vanemaid, kes seisid uksel nagu presidendipaarid ning suundusime siis oma kohtadele. Külalised olid paigutatud istuma ümmarguste laudade äärde, kaetud lumivalgete laudlinadega ja kaunistatud Dubaist kohale lennutatud lumemarjaokstest ja gladioolidest seatud bukettidega. Istusime seal kroonlühtrite säras ja avastasime, et meie lauas pole kedagi, kes pruuti või peigmeest hästi tunneks. D oli lapsepõlves peigmehega kaunis hea sõber olnud, aga nüüd polnud nad teineteist aastaid näinud. Kelnerid pakkusid jooke, valida võis loomulikult kõike, mida hing ihkas (peo tegi pruutpaarile välja Sheratoni omanik, pururikas sheik isiklikult, sest peig on tema hotellides 20 aastat kõrgetel kohtadel töötanud.) Nii me siis kummutasime pisut nõutult jooke ja ma ootasin kõnesid, et vähemalt midagigi huvitavat oleks, aga neid ei tulnudki. Nad olid ühe pulmapeo juba Washingtonis Ritz hotellis maha pidanud, ehk sellepärast polnud tseremooniat, ainus pidulikum rituaal seisnes selles, et pruutpaar istus kõrgel laval nagu vaarao ja tema naine ja pidulised said neid seal õnnitlemas käia.

Peol mängis kolm bändi, kõik sedasama venivat etioopia muusikat, millest ainult kohalikel elanikel iial isu täis ei näi saavat. Tahtsin oma klaasiga võimalikult märkamatult nurgas istuda ja 7ndat magustoitu nosida, aga iga 5 minuti tagant tuli keegi tantsima kamandama, kuni prahvatasin meie seltskonnas olnud ameerika etiooplastele, et minu arvates on etioopia muusika ja tantsud ning kaasnevad kombed loonud terroristlike sugemetega rühmitus, mispeale nad naerda möirgasid ja ise ka kinnitasid, et see võib tõsi olla. Üks daam meie lauast pilgutas sima ja kutsus mind järgmisel nädalal õhtusöögile, sest “Etioopia pulmad on tõesti igavad”.

Alkoholist innustatuna pidasin D-le pika kõne, et Shertaoni marmorpõrandad ja lühtrid ning teenindajate lipitsev viisakus on mind surmani ära tüüdanud ja et ärgu mind edaspidi nii peenetele koosviibimistele kutsutagu, et ma pole topis, kelle ülesanne on lauas istuda ja kena välja näha, pigem suhtleksin kohalikega Piassa baarides.

Paar päeva hilijem tuli kavalalt naeratava näoga Daniel ja ütles: “Reedel on Camerooni iseseisvuspäeva pidu. Mis sa arvad, kus see toimub? Sinu lemmikkohas, Sheratonis. Ütlesin küll saadikule, et mu sõpradele ei meeldi Sheraton, kas te ei saaks pidu mõnes väiksemas urkas korraldada, aga ta ainult naeris.” Vähemalt pakuvad nad traditsioonilisi aafrika toite ja sinna tuleb palju lääneaafriklasi, kel on huvitavad kostüümid.

Muide, isegi Sheratoni pidulikul õhtusöögil ripuvad rootsi laua kõrval vasttapetud veiserümbad, kust soovijaile värsket liha nüsitakse. See ei aja kellelgi söögiisu ära, vaid külalised on rahul, et toit on värske.

Ametnik nr. 76 

Olen küll kommunismiaja laps, aga ikkagi ei oska siinsete vana kooli ametnikega asju ajada. Esimene reegel oli ju mitte rääkida tõtt ja mitte rääkida liiga palju.  

Viisaosakonna juhataja kabinet on rahvast täis, aga pidevalt sagivad sisse-välja mingid isikud, kes ei pea järjekorras seisma. Olen 4 tundi immigratsioonibüroo erinevate uste taga järjekorras passinud ja juba päris väsinud. Kui saabuvad kaks seltsimeest halvasti varjatud kavatsusega osakonnajuhatajale altkäemaksu anda ja kõik ootajad toast välja saadetakse, sest “me vajame privaatsust”, turtsatan põlglikult ja hammustan samas huulde, sest ametnik saadab mulle hävitava pilgu. Nüüdsest oleme vaenlased. 

40 minutit hiljem sama ametniku laua taga: “Ma tahaksin viisat pikendada, sest ma pole jõudnud veel põhjas käia ja samuti Etioopia lääneosas.”
“Nii-nii, miks te nii kaua tahate reisida?”
“Ma pildistan palju ja seetõttu reisin vahel aeglasema tempoga kui teised turistid.”
“Te olete fotograaf?”
“Nojah.”
“Tähendab, olete ajakirjanik. Kas teil ministeeriumi luba on, et siin töötada?”
“Ei, ei ole ajakirjanik, ma pildistan peamiselt enda jaoks, selleks ei ole ometi luba vaja. Siis vajaksid seda kõik turistid.”
“Ärge üritage mulle valetada. Meil on andmeid, et olete ajakirjanik. Peame asja uurima. Andke oma pass. Tulge tagasi järgmisel nädalal.”
“Aga mu viisa aegub 3 päeva pärast ja järgmisel nädalal ei ole mul mingit tõestust selle kohta, et ma siia õigel ajal tulin. Ankeet on ju ka teie käes.”
“Ärge esitage lolle küsimusi. Kuidas ei ole tõestust, m i n a ju tean, et te tulite õigel ajal.” (Jätan ütlemata, et seda ma silmas peangi, et ainult tema seda teab. Kujutan juba ette, kuidas ta kõigest paarisaja dollari eest on seda teadmist valmis teistega jagama.) 

Nädala pärast samas kabinetis. Kohal on ametnik ja tema kannupoiss. Esitatakse uuesti samu küsimusi, püüan anda enam-vähem samu vastuseid. “Tulge tagasi ülehomme. Mis teil sealt paberkotist paistab?”
“See on mu kaamera mälukaart.” (Oeh. Miks ma selle hajameelselt paberite juurde ümbrikusse torkasin?)
“Nii, oluline tõendusmaterjal. Andke siia.”
“Aga kui te selle ära võtate, siis ma ei saa vahepeal pildistada.”
“Meil on väga kahju.”
“Mul on arvuti kaasas, ma võin teile kohe siinsamas näidata, mis siin peal on.”
“Ei, meil pole selleks aega. Tulge järgmisel nädalal.” 

Kui nad lõpuks mulle viisa annavad, siis pean veel kolm korda tagasi minema – kord selleks, et paberid osakonnajuhataja kabinetist teise ruumi viia, teine kord selleks, et viisa eest maksta ja kolmas kord selleks, et oma pass lõpuks kätte saada. Kui maksma hakkan, nõutakse mult 20 dollarit muutmistasu, millega olen arvestanud, pluss 20 dollarit hilinemistasu. Seda raha mul ei ole ja etioopia birrides ka maksta ei saa.

“Aga ma ei pea hilinemistasu maksma, vaadake ise, siin on kirjas, mis kuupäeval ma tulin: 3 päeva enne viisa aegumist.”
“Aga ametnik ruumist 76 on siia kirjutanud, et peate. Minge rääkige temaga.”
Ruumi 76 uksel on mingi asjamees, kes selgitab mulle, et parem on osakonnajuhatajaga rääkida, sest tema teeb otsuse. Osakonnajuhataja on seekord imeliselt sõbralik, kinnitab, et ma juurde maksma ei pea ja kritseldab midagi mu dokumentidele. Tagasi kassiiri juurde, kelle ruumis on tekkinud vahepeal järjekord. Ootan taas kord ja püüan uuesti maksta, aga ta ei taha osakonnajuhatajast midagi teada, sest ametnik ruumist 76 on ju selle märkuse sinna kirjutanud. Selgitan, et olen selles büroos 6ndat korda ja palun siiralt, et ta vaataks ise pabereid, sest seal on kuupäevad selgelt näha. Ei. Kogu see olukord tundub nii alandav ja ülekohtune, et mul läheb silme eest häguseks ja avastan end valavat suuri krokodillipisaraid. Imelik küll, aga see sulatab jää. Kassiiri ruumist avatakse salauks otse müütilise ametniku number 76 kabinetti ja saan vajaliku kinnituse ning maksan kogu tsirkuse eest 20 dollarit.  

Ahjaa, veel enne, kui jõuan viisale järgi minna, heliseb mu telefon. Kuuldel on seesama ametnik (õigemini ma ei tea, kas tema või ta kannupoiss, ta ei ütle oma nime), kes soovib minuga natuke lobiseda! Nii küsib ta minult näiteks, et kas ma viisa juba sain (tema enda alluvuses olevast osakonnast). Et meil õigupoolest millestki rääkida ei ole, siis tekib peagi vaikus.

“Nojah siis…ega muud polnudki..”

“Ega vist jah…” 

Immigratsioonibüroo põhiplaan ja kabinettide asetus on mul nüüd peas. Küsige, kui keegi tahab nt. 78ndasse minna. Juhataja on number 80. 

Nälg

BBC päevauudistes on täna lugu Etioopiast. Teemaks nälg, sest riigi lõunaosas on maisipõllud kuivanud ja valitsus palub rahvusvaheliselt üldsuselt abi 6-le miljonile inimesele toiduabi andmiseks.

Ekraanile ilmub ÜRO toiduabi programmi juhtfiguuri lihav nägu, ta jagab hämaraid  ja segaseid vabandusi. D, kes oma töö tõttu palju Hiltonis käib, ütleb, et seda meest võib iga päev Hiltonis kohata. Mida ta seal teeb, küsin. “Well, nothing. Eating, drinking, getting wasted…”. Aga ega Hiltoni happy hour-it ei külasta ainult ÜRO ametnikud. Oxfam-i, Save the Children-i jt. kuulsate mittetulundusühingute juhid on päevast päeva kõpsti kohal mereande ja konjakit nautimas.

Enne kommunismiaega ei olnud Etioopias nälga. Etioopia andis II Maailmasõja ajal toiduabi isegi Euroopale, näiteks kreeklased mäletavad seda tänaseni. Tõsi, rahvaarv on 80ndatest saadik kahekordistunud ja see on üks põhjus, miks inimesi on raskem ära toita, aga miks on Etioopia näljahädas süüdi põud? Etioopias on suurimad veevarud Aafrikas: Niiluse jõgi ja veel 13 jõge, mis mägedest alla voolavad, Tana järv, mis on pindalalt Šveitsi suurune! Aga neid varusid ei kasutata mõistlikult, puuduvad niisutussüsteemid. Etioopia valitsusele heidetakse ette seda, et siin kehtib endiselt absurdne kommunismiaegne süsteem: maa kuulub valitsusele, mitte põllumeestele endale, nad saavad seda ainult rentida. Seetõttu on viljakus madal. Ja raha, mida valitsus palub ELilt ja USAlt ja Jaapanilt, sellest jõuab murdosa sinna kuivanud maisipõldude vahele.

Kui tulin Etioopiasse, tahtsin oma silmaga näha, kuidas humanitaarabi ja arenguabi jagamine tegelikult toimub. Midagi väga toredat ma näinud ei ole. Saksamaa suurte abiagentuuride direktorid tõmbavad Addise kõrghoonetes asuvates steriilsetes kontorites juba ennelõunal ninna kokaiini, mida diplomaatilise posti puutumatute paberite vahel siia kohale smuugeldatakse. Võim, kodusest ornungist eemalolek ja verinoorte eebenikarva naiste imetlevad pilgud teevad kiilanevate saksa abielumeestega igasuguseid trikke. Kanada peamise abiagentuuri juht jättis oma naise maha ja teda nähakse sestpeale Memo ööklubis kolme prostituudi käevangus. Kirikute esindajad, kes oma riikidest usklike annetatud rahalaevadega kohale tulevad, istuvad baaris Black Rose ja kulistavad šampanjat, kõige kalllimat. Mida suurem organisatsioon, seda masendavam on pilt.

Samas võib kohata arste, kes töötavad väikestes haiglates pühendunult, ning vabatahtlikke, kasvõi Lucca oma sitaprojektiga Arba Minchis ja teisi, kes tegeliku töö ära teevad.

Ortega ja Kuradijärv

Kui ma veel koolis käisin, jooksis Eesti Televisioonis Reet Linna juhitud telemäng “Kuulus ja kummaline”. Siin Etioopias kohtasin üht ametimeest, kelle õige koht oleks selles saates.  

Tema nimi on Ortega ja ta töökoht on Kuradijärv, mis asub Addisest lõuna pool, umbes tunniajase autosõidu kaugusel 7 järvega linnakeses, mis on omapärane kombinatsioon kuurort- ja tööstuslinnast.  

Kohalikud elanikud väidavad, et Kuradijärv kubiseb kõikvõimalikest kurjadest vaimudest. Ja pole harv juhus, et sinna ujuma või uitama läinud kodanik koju tagasi ei pöördu. Ei tea, kas oma osa on sellel, et kodanik tuleb meeveinimajast ja on vähe vindine ja et järvi on mudase salakavala põhjaga või tuleb tõesti ainult vanapaganat süüdistada, aga igal juhul neelab muda inimesi teatava regulaarsusega ning siis tõttab appi Ortega – laibaleidja. Tema ülesanne on uppunu mudast üles leida ja välja tuua. Tema teenuse eest maksavad omaksed.  

Et laip ei ole tingimata just 5 minutit järvevees lebanud, võib vaatepilt teinekord üsna võigas olla. Ortega ise on suhteliselt tontliku välimusega kuivetunud mees, midagi etiooplase, mehhiklase ja indiaanlase segu moodi ja hämaruses  võiks teda väikeseks kuradiks pidada küll. Kord olevat Ortegat kaldal oodanud mees ära minestanud, kui Ortega tema venna jäänustega veest tasapisi välja kerkima hakkas. Ehkki need, kes Ortegat paremini tunnevad, ütlevad, et tegelikult on Ortega lõbus sell ja täi-es-ti o-hu-tu.  

Avokaado on ettearvamatu

Hah, olen viimase nädala töötanud Addise rikaste juures köögitüdrukuna.

Saatsin oma kaamera Saksamaale parandusse ja ei saanud vahepeal 2 nädalat pildistada. Aga ma ei pidanud igavlema, sest Danielil tuli mõte näidata mulle, kuidas ta mitmekäigulist õhtusööki valmistab. Et tal parasjagu raha polnud, oli vaja välja mõelda, kuidas seda kõike tasuta korraldada. D, kes on arvatavasti saja-aastane, sest ta on elu jooksul teinud liiga paljusid erinevaid asju – muuhulgas olnud helikopteripiloot NATO vägedes Afganistanis – on õppinud itaalia köögi saladusi tundma kuulsas Firenze kokakoolis, kus ta oli ainuke mustanahaline õpilane kooli ajaloos.

Et ta on olnud peakokk New Yorgis luksushotellis 4 Seasons, olnud Nelson Mandela, U2, Nigeeria presidendi jt. kokk, teatakse teda Addises kui üht head kokka ja Etioopia maailmakuulus jooksja Haile Gebreselassie, kes Avassa-nimelises linnas plaanib hotelli avada, oli palunud tal valmistada prooviõhtusöök. Niisiis helistas D Gebreselassie mänedžerile, et see samal õhtul korraldada. Minu juuresviibimise õigustamiseks pidin teesklema, et olen kõvem gurmaan ja lauanõude asjatundja Saksamaa saatkonnast. Härra Gebreselassie ei olnud ise kohal ja spordikauge inimesena ei oleks ma teda äragi tundnud. Ka tema maja ei saanud me kasutada, vaid pidime kasutama mänedžeri kööki, kus me siis andsime endast parima, valmistades 5 tärni õhtusöögi prussakate ja pooleldi töötava gaasipliidiga väliköögis. See on Etioopias kaunis tavaline, et maja ise on marmorpõranda ja maalidega, aga köök on kehv ja kasimata.

Paar päeva hiljem sai D telefonikõne sõbra sõbralt, etiooplannalt, kes soovis teda palgata endale kokandustunde andma. D parasjagu tööd ei vajanud, nii nimetas ta daamile röögatu tunnihinna. Daam oli kulmugi kergitamata nõus. See pani omakorda D kulmu kergitama, ta pakkis minu koos nugade komplektiga autosse ja sõitsime kohale nooblisse linnajakku nimega Bole Japan. Meid võttis oma hiiglaslikus majas vastu piltilus noor naine siidkleidis ja briljantides, kes potsatas indoneesia diivanile ja õhkas silmi pööritades: “Ma olen k o h u t a v a l t annndetu kokk!”. Siis ilmus välja ta armuke, pikk sünge mees, kes teatas, et tema on ise väga hea kokk ja et kui me minig käki kokku keerame, siis tema on väga otsekohene. Muutusin natuke murelikuks, sest härrasmees oli nii tõsine, et tundus, et kui me ühe vea peaksime tegema, siis teeb ta nendesamade nugadega meist hakkliha. Valmistasime neile mereannipasta ja salati. Etioopias pole mereande saada, üks kammkarp maksab 100 krooni. Daamike oli tohutus vaimustuses ja sünge härra teatas peale esimest suutäit: “Excellent!” ning daam rõhutas, et isegi Castellis ei ole ta veel kunagi “Excellent!” öelnud. Pärast istusime ja vaatasime televiisorit, igaühel 500 krooni eest kammkarpe kõhus ning D väitis, et tema kammkarbid sunnivad teda aina Lux TV kanalit valima.

Kuigi mulle küll meeldib vaadata, kuidas D näiteks avokaadodega juttu ajab (avokaadod on ettearvamatud!), oli alguses päris raske, sest ma olen nii aeglane ja ei tea kõige elementaarsemaidki asju (NEVER cover pasta!!!!). Daamilt küsisin peale paari päeva, et kas tal igav pole aina seal kindluses istuda ja aeg-ajalt dineesid ja suareesid korraldada ja selgus, et on jah igav. Nüüd tahab ta minuga koos Etioopiat avastama minna ja alustada tuleb toorest lihast.

Paus. 15 minutit.

Kui ma julgeks kokku lugeda, kui mitu macchiatot ma päeva jooksul sisse kallan, siis näeks välja kui Bridget Jonesi päevik, ma parem ei hakka.

Etiooplane joob kohvi 6, mõni 8 korda päevas.

Kohvi sünnimaal on oma traditsiooniline kohvijoomiskultuur. Traditsiooni peegeldab kohvitseremoonia – igapäevane rituaal, mida kohalikud naised läbi viivad. Külades kogunevad naabrid, et vahetada uudiseid, klatšijutte veeretada ja lihtsalt sõpradega aega veeta. Tseremoonia on aga midagi enamat kui lihtsalt kohvipaus, see väljendab austust vanemate inimeste vastu ja selle kaudu tänatakse kõrgemaid jõude ning palutakse õnnistust ja õnnistatakse teisi.

Kohvi avastamisest räägitakse mitmeid legende. Etioopias arvatakse, et kohvi hakati jooma 3ndal sajandil, mil karjapoiss Kaldi märkas, et tema kitsed, olles närinud põõsastel kasvavaid punaseid marju, on tavapärasest kepsakamad ja isegi vanemad loomad kargavad ringi ja löövad sõrgi kokku. Kaldi rääkis oma avastusest munkadele, kes avastasid, et marjade närimine aitab neil pikkadel palvetundidel ärkvel püsida. (Muide, marihuaana on Etioopias ametlikult lubatud ainult munkadele, kelle traditsioonide hulka selle suitsetamine kuulub juba nii ammusest ajast, et valitsus ei julge neile seda keelata ja Debre Libanose kloostriski võib näha mõnusalt pilves munki ringi tossutamas.) Sõna “kohv” arvatakse pärinevat Kaffa piirkonna nimest, kus kohvi esmalt tarvitama hakati.  Etioopia maapiirkondades on kohviubade kasvatamine peamine elatusallikas, eriti naiste jaoks.

Kuni veerand elanikkonnast ehk miljonid ja miljonid inimesed on kohvi kasvatamise, töötlemise ja eksportimisega ametis. Kohvitööstus on Etioopia majanduse peamine tuiksoon.