Paus. 15 minutit.
Kui ma julgeks kokku lugeda, kui mitu macchiatot ma päeva jooksul sisse kallan, siis näeks välja kui Bridget Jonesi päevik, ma parem ei hakka.
Etiooplane joob kohvi 6, mõni 8 korda päevas.
Kohvi sünnimaal on oma traditsiooniline kohvijoomiskultuur. Traditsiooni peegeldab kohvitseremoonia – igapäevane rituaal, mida kohalikud naised läbi viivad. Külades kogunevad naabrid, et vahetada uudiseid, klatšijutte veeretada ja lihtsalt sõpradega aega veeta. Tseremoonia on aga midagi enamat kui lihtsalt kohvipaus, see väljendab austust vanemate inimeste vastu ja selle kaudu tänatakse kõrgemaid jõude ning palutakse õnnistust ja õnnistatakse teisi.
Kohvi avastamisest räägitakse mitmeid legende. Etioopias arvatakse, et kohvi hakati jooma 3ndal sajandil, mil karjapoiss Kaldi märkas, et tema kitsed, olles närinud põõsastel kasvavaid punaseid marju, on tavapärasest kepsakamad ja isegi vanemad loomad kargavad ringi ja löövad sõrgi kokku. Kaldi rääkis oma avastusest munkadele, kes avastasid, et marjade närimine aitab neil pikkadel palvetundidel ärkvel püsida. (Muide, marihuaana on Etioopias ametlikult lubatud ainult munkadele, kelle traditsioonide hulka selle suitsetamine kuulub juba nii ammusest ajast, et valitsus ei julge neile seda keelata ja Debre Libanose kloostriski võib näha mõnusalt pilves munki ringi tossutamas.) Sõna “kohv” arvatakse pärinevat Kaffa piirkonna nimest, kus kohvi esmalt tarvitama hakati. Etioopia maapiirkondades on kohviubade kasvatamine peamine elatusallikas, eriti naiste jaoks.
Kuni veerand elanikkonnast ehk miljonid ja miljonid inimesed on kohvi kasvatamise, töötlemise ja eksportimisega ametis. Kohvitööstus on Etioopia majanduse peamine tuiksoon.
