Avokaado on ettearvamatu
Hah, olen viimase nädala töötanud Addise rikaste juures köögitüdrukuna.
Saatsin oma kaamera Saksamaale parandusse ja ei saanud vahepeal 2 nädalat pildistada. Aga ma ei pidanud igavlema, sest Danielil tuli mõte näidata mulle, kuidas ta mitmekäigulist õhtusööki valmistab. Et tal parasjagu raha polnud, oli vaja välja mõelda, kuidas seda kõike tasuta korraldada. D, kes on arvatavasti saja-aastane, sest ta on elu jooksul teinud liiga paljusid erinevaid asju – muuhulgas olnud helikopteripiloot NATO vägedes Afganistanis – on õppinud itaalia köögi saladusi tundma kuulsas Firenze kokakoolis, kus ta oli ainuke mustanahaline õpilane kooli ajaloos.
Et ta on olnud peakokk New Yorgis luksushotellis 4 Seasons, olnud Nelson Mandela, U2, Nigeeria presidendi jt. kokk, teatakse teda Addises kui üht head kokka ja Etioopia maailmakuulus jooksja Haile Gebreselassie, kes Avassa-nimelises linnas plaanib hotelli avada, oli palunud tal valmistada prooviõhtusöök. Niisiis helistas D Gebreselassie mänedžerile, et see samal õhtul korraldada. Minu juuresviibimise õigustamiseks pidin teesklema, et olen kõvem gurmaan ja lauanõude asjatundja Saksamaa saatkonnast. Härra Gebreselassie ei olnud ise kohal ja spordikauge inimesena ei oleks ma teda äragi tundnud. Ka tema maja ei saanud me kasutada, vaid pidime kasutama mänedžeri kööki, kus me siis andsime endast parima, valmistades 5 tärni õhtusöögi prussakate ja pooleldi töötava gaasipliidiga väliköögis. See on Etioopias kaunis tavaline, et maja ise on marmorpõranda ja maalidega, aga köök on kehv ja kasimata.
Paar päeva hiljem sai D telefonikõne sõbra sõbralt, etiooplannalt, kes soovis teda palgata endale kokandustunde andma. D parasjagu tööd ei vajanud, nii nimetas ta daamile röögatu tunnihinna. Daam oli kulmugi kergitamata nõus. See pani omakorda D kulmu kergitama, ta pakkis minu koos nugade komplektiga autosse ja sõitsime kohale nooblisse linnajakku nimega Bole Japan. Meid võttis oma hiiglaslikus majas vastu piltilus noor naine siidkleidis ja briljantides, kes potsatas indoneesia diivanile ja õhkas silmi pööritades: “Ma olen k o h u t a v a l t annndetu kokk!”. Siis ilmus välja ta armuke, pikk sünge mees, kes teatas, et tema on ise väga hea kokk ja et kui me minig käki kokku keerame, siis tema on väga otsekohene. Muutusin natuke murelikuks, sest härrasmees oli nii tõsine, et tundus, et kui me ühe vea peaksime tegema, siis teeb ta nendesamade nugadega meist hakkliha. Valmistasime neile mereannipasta ja salati. Etioopias pole mereande saada, üks kammkarp maksab 100 krooni. Daamike oli tohutus vaimustuses ja sünge härra teatas peale esimest suutäit: “Excellent!” ning daam rõhutas, et isegi Castellis ei ole ta veel kunagi “Excellent!” öelnud. Pärast istusime ja vaatasime televiisorit, igaühel 500 krooni eest kammkarpe kõhus ning D väitis, et tema kammkarbid sunnivad teda aina Lux TV kanalit valima.
Kuigi mulle küll meeldib vaadata, kuidas D näiteks avokaadodega juttu ajab (avokaadod on ettearvamatud!), oli alguses päris raske, sest ma olen nii aeglane ja ei tea kõige elementaarsemaidki asju (NEVER cover pasta!!!!). Daamilt küsisin peale paari päeva, et kas tal igav pole aina seal kindluses istuda ja aeg-ajalt dineesid ja suareesid korraldada ja selgus, et on jah igav. Nüüd tahab ta minuga koos Etioopiat avastama minna ja alustada tuleb toorest lihast.
