Nälg
BBC päevauudistes on täna lugu Etioopiast. Teemaks nälg, sest riigi lõunaosas on maisipõllud kuivanud ja valitsus palub rahvusvaheliselt üldsuselt abi 6-le miljonile inimesele toiduabi andmiseks.
Ekraanile ilmub ÜRO toiduabi programmi juhtfiguuri lihav nägu, ta jagab hämaraid ja segaseid vabandusi. D, kes oma töö tõttu palju Hiltonis käib, ütleb, et seda meest võib iga päev Hiltonis kohata. Mida ta seal teeb, küsin. “Well, nothing. Eating, drinking, getting wasted…”. Aga ega Hiltoni happy hour-it ei külasta ainult ÜRO ametnikud. Oxfam-i, Save the Children-i jt. kuulsate mittetulundusühingute juhid on päevast päeva kõpsti kohal mereande ja konjakit nautimas.
Enne kommunismiaega ei olnud Etioopias nälga. Etioopia andis II Maailmasõja ajal toiduabi isegi Euroopale, näiteks kreeklased mäletavad seda tänaseni. Tõsi, rahvaarv on 80ndatest saadik kahekordistunud ja see on üks põhjus, miks inimesi on raskem ära toita, aga miks on Etioopia näljahädas süüdi põud? Etioopias on suurimad veevarud Aafrikas: Niiluse jõgi ja veel 13 jõge, mis mägedest alla voolavad, Tana järv, mis on pindalalt Šveitsi suurune! Aga neid varusid ei kasutata mõistlikult, puuduvad niisutussüsteemid. Etioopia valitsusele heidetakse ette seda, et siin kehtib endiselt absurdne kommunismiaegne süsteem: maa kuulub valitsusele, mitte põllumeestele endale, nad saavad seda ainult rentida. Seetõttu on viljakus madal. Ja raha, mida valitsus palub ELilt ja USAlt ja Jaapanilt, sellest jõuab murdosa sinna kuivanud maisipõldude vahele.
Kui tulin Etioopiasse, tahtsin oma silmaga näha, kuidas humanitaarabi ja arenguabi jagamine tegelikult toimub. Midagi väga toredat ma näinud ei ole. Saksamaa suurte abiagentuuride direktorid tõmbavad Addise kõrghoonetes asuvates steriilsetes kontorites juba ennelõunal ninna kokaiini, mida diplomaatilise posti puutumatute paberite vahel siia kohale smuugeldatakse. Võim, kodusest ornungist eemalolek ja verinoorte eebenikarva naiste imetlevad pilgud teevad kiilanevate saksa abielumeestega igasuguseid trikke. Kanada peamise abiagentuuri juht jättis oma naise maha ja teda nähakse sestpeale Memo ööklubis kolme prostituudi käevangus. Kirikute esindajad, kes oma riikidest usklike annetatud rahalaevadega kohale tulevad, istuvad baaris Black Rose ja kulistavad šampanjat, kõige kalllimat. Mida suurem organisatsioon, seda masendavam on pilt.
Samas võib kohata arste, kes töötavad väikestes haiglates pühendunult, ning vabatahtlikke, kasvõi Lucca oma sitaprojektiga Arba Minchis ja teisi, kes tegeliku töö ära teevad.
