Köögitüdrukust hertsoginnaks…või padaemandaks
Immigratsioonibüroo intervjuude tõttu olen pidanud kõik plaanitud reisid edasi lükkama. Olen tänu sellele põhjalikult tutvunud Addise seltskonnaelu kõrgemate sfääridega.
Ma ei taha võltsvagatseja olla – alguses oli muidugi huvitav käia Pierre Cardini ja Calvin Kleini ülikondadesse ning valgetesse kõvakraelistesse särkidesse riietatud Danieliga (üks asi, mille üle etiooplased ei väsi nalja heitmast, on välismaalased, kes arvavad, et maailma saab päästa halvasti riietudes) mööda luksushotellide ballisaale, elumajadeks kohandatud losse, vanu itaalia restorane, kohata kohalikke kuulsusi ja näha, kuidas siin pidutsetakse. Oli meeldiv ise vahelduseks kaunis välja näha ja galantsete džentelemenidega nalja visata. Aga esimesed märgid tüdimusest saabusid eelmisel laupäeval, kui meid oli kutsutud 800 inimesega pulma Sheratoni Lalibela ballisaali. Kohale jõudes tervitasime kõigepealt pruudi ja peigmehe vanemaid, kes seisid uksel nagu presidendipaarid ning suundusime siis oma kohtadele. Külalised olid paigutatud istuma ümmarguste laudade äärde, kaetud lumivalgete laudlinadega ja kaunistatud Dubaist kohale lennutatud lumemarjaokstest ja gladioolidest seatud bukettidega. Istusime seal kroonlühtrite säras ja avastasime, et meie lauas pole kedagi, kes pruuti või peigmeest hästi tunneks. D oli lapsepõlves peigmehega kaunis hea sõber olnud, aga nüüd polnud nad teineteist aastaid näinud. Kelnerid pakkusid jooke, valida võis loomulikult kõike, mida hing ihkas (peo tegi pruutpaarile välja Sheratoni omanik, pururikas sheik isiklikult, sest peig on tema hotellides 20 aastat kõrgetel kohtadel töötanud.) Nii me siis kummutasime pisut nõutult jooke ja ma ootasin kõnesid, et vähemalt midagigi huvitavat oleks, aga neid ei tulnudki. Nad olid ühe pulmapeo juba Washingtonis Ritz hotellis maha pidanud, ehk sellepärast polnud tseremooniat, ainus pidulikum rituaal seisnes selles, et pruutpaar istus kõrgel laval nagu vaarao ja tema naine ja pidulised said neid seal õnnitlemas käia.
Peol mängis kolm bändi, kõik sedasama venivat etioopia muusikat, millest ainult kohalikel elanikel iial isu täis ei näi saavat. Tahtsin oma klaasiga võimalikult märkamatult nurgas istuda ja 7ndat magustoitu nosida, aga iga 5 minuti tagant tuli keegi tantsima kamandama, kuni prahvatasin meie seltskonnas olnud ameerika etiooplastele, et minu arvates on etioopia muusika ja tantsud ning kaasnevad kombed loonud terroristlike sugemetega rühmitus, mispeale nad naerda möirgasid ja ise ka kinnitasid, et see võib tõsi olla. Üks daam meie lauast pilgutas sima ja kutsus mind järgmisel nädalal õhtusöögile, sest “Etioopia pulmad on tõesti igavad”.
Alkoholist innustatuna pidasin D-le pika kõne, et Shertaoni marmorpõrandad ja lühtrid ning teenindajate lipitsev viisakus on mind surmani ära tüüdanud ja et ärgu mind edaspidi nii peenetele koosviibimistele kutsutagu, et ma pole topis, kelle ülesanne on lauas istuda ja kena välja näha, pigem suhtleksin kohalikega Piassa baarides.
Paar päeva hilijem tuli kavalalt naeratava näoga Daniel ja ütles: “Reedel on Camerooni iseseisvuspäeva pidu. Mis sa arvad, kus see toimub? Sinu lemmikkohas, Sheratonis. Ütlesin küll saadikule, et mu sõpradele ei meeldi Sheraton, kas te ei saaks pidu mõnes väiksemas urkas korraldada, aga ta ainult naeris.” Vähemalt pakuvad nad traditsioonilisi aafrika toite ja sinna tuleb palju lääneaafriklasi, kel on huvitavad kostüümid.
Muide, isegi Sheratoni pidulikul õhtusöögil ripuvad rootsi laua kõrval vasttapetud veiserümbad, kust soovijaile värsket liha nüsitakse. See ei aja kellelgi söögiisu ära, vaid külalised on rahul, et toit on värske.
