Maari viimne ohe
Vend saatis mulle fotod Eesti raagus metsadest koos paari ilvesega halli puu otsas nõutu näoga vahtimas ja see tundus maailma kõige ilusam vaatepilt….kuigi siin on ilm nagu juulis ja maastikud nagu mesinädalate reisil.
Siin ei tea ju ikkagi keegi, misasi on Eesti. Ja seega ei tea ka keegi, mille järele ja miks ma igatsen. Üks tänaval kohatud füüsikaõpetaja ütles, et tema teab Eestit, aga ainult seetõttu, et riikide alfabeetilises nimistus on Eesti Eritrea ja Etioopia vahel.
Pean kindlasti Etioopiasse tagasi tulema, palju kuulsaid ja vähem kuulsaid vaatamisväärsusi jäi nägemata: Lalibela kivist raiutud kirikud maa sees, Tigrai kaljukirikud ja klooster, mis on niisuguse kaljurahnu tippu ehitatud, et sinna saab ainult end köiega vinnates, Danakili loodus, Babille kaameliturg.
Aga nüüd polegi muud kui et siirdun tagasi tulevikku. (Etioopia kalendri järgi on praegu aastanumbriks 2002.) Pean taas ära harjuma, et paber visatakse tualetipotti ja mitte prügikasti, et süüa võib mõlema käega, aga veel parem variant on kahvli ja noaga, et peaaegu keegi ei usu jumalat, et iga päev ei pea liha vitsutama, et televiisoris ei ole araabiakeelseid subtiitreid, et 1,3 miljonit inimest on terve rahvas ja mitte üks linnaosa, et auto ei ole olulisem kui jalakäija.
Tänan kõiki 392 inimest, kes statistika järgi seda reisikirja lugesid ja kohtumiseni kodus!
